Mida teha kasutatud kinnastega?

Antud küsimusele on kaks vastust, sõltuvalt sellest, milline oli kinnaste eelnev kasutusala. Kui need on kokku puutunud mõningate toksiliste ainetega, peab neid käsitlema sarnaselt nagu toksilisi materjale (kui materjali kontsentratsioon kindas on kõrgem ettemääratud tasemest).

Kui kindad ei ole puutunud kokku saasteainetega, siis nende nii mahamatmine kui ka põletamine on sobilikud meetodid hävitamiseks. Mahamatmine ei ole sobilik mõnedele toksilistele ainetele, samuti on see protsess lõplikuks hävinemiseks küllaltki aeglane.

Nõuetekohaselt korraldatud põletamisprotsess peaks olema sobilik enamustele kasutuselolevatele kinnastele ja nendega kaasnevatele jääkproduktidele. Muidugi, mida kõrgemal temperatuuril ja kauem protsess käib, seda põhjalikum hävinemine on. Kõikidel juhtudel jääkproduktideks on peamiselt vesi ja süsinikdioksiid, lisaks mittetoksilised metallioksiidid (nt titaanoksiid) kinnastes leiduvatest pigmentidest. Teised jääkproduktid tekivad erilistest kinnaste polümeeridest, mis on välja toodud järgnevalt:

• Naturaalne ja sünteetiline kumm: väikene kogus lämmastikku, väävel, tsinkoksiid.
• Sünteetiline kumm: väike kogus lämmastikoksiidi. Halvasti põletamisel võib tekkida väike kogus vesiniktsüaniidi (selle pärast ei tasu muretseda, sest sellisel põlemisel tekib ka suures koguses süsinikmonooksiidi).
• Neopreen ja vinüül: suhteliselt suures koguses vesinikkloriidhapet võib tekkida, kui suures koguses kindaid põletatakse eraldi (kui väikest kogust põletatakse koos muu prügiga, on see protsess ohutu).

Tähelepanu:

Eelnevalt toodud tähelepanekud põhinevad väikeste koguste kinnaste korralikult korraldatud põletamisel, koos muu prahiga. Suuri koguseid kindaid põletatakse üksikute kogustena, eriliselt halvasti ja puudulikult põletamisel võib tekkida ohtlikke jääkprodukte, mis sai ülalpool mainitud.

Tekst tõlgitud Ansell Edmont kodulehelt.

Viimati muudetud: 18.08.2011